Oikumeeniline rahvusvaheline palverännak Kihnus 07.-09 september 2018

Ongi varahommik, 8. september ja aeg on alustada palverännakuga. Kuna ma eile leidsin, et võiks ka septembris ujumas käia, eriti siis kui Kihnus olen, siis tagajärgi ei olnud vaja kaua  oodata. Terve öö oli hooleta, täidetud ainult köhimisega. 05.28 tundus juba mõttetu teha nägu, et ma ikka magan ning oli viimane aeg ennast üles ajada. Vaikselt hakkasid ka kõik teised üles tõusma. Olin ma juba lubanud, et 06.20 saab kohvi.

Mille peale ma ei osanud tulla, olid sääsed. Ausalt öeldes hullem kui üks seitsmest Egiptuse nuhtlusest. Tundus, et terve suve oli neid näljas hoitud ja nüüd vabadusse lastud.  Kui korrakski koha peale seisma jäid, tulid nad halastamatule rünnakule. See oli tõsine hommikune kannatlikkuse proovikivi. Kuna õues oli soe, siis ma olin seelikuga, kuid mu jalad meenutasid sekundiga sääskede lennuvälja ja kuppelmaastiku segu. Hiljem peeglist vaadates oli üks neist isegi mind otsaette suutnud nõelata. Õnneks, ei olnud ma ainuke, kes rahvatantsu harrastas, küll kätega ja jalgadega vehkides, et ometi sellest nuhtlusest lahti saada.

Meil oli kolm ikooni ja eelmisel päeval valmistatud rist. Mingi hetk tabas mind teadmine, et saarelt  ei olegi võimalik risti leida, siis õnneks Pille märkas potentsiaalset ristipuud ja ma küsisin Vallolt, kas on võimalik kuskilt ka risti latt leida? Mulle toodigi kõik vaja minev materjal ja tööriistad. Mis see naela puusse löömine siis ära ei ole? Kindlasti saaks ma sellega hakkama, aga mul oli vaja samal ajal midagi muud teha, nii et ma palusin Ahtil meie risti kokku lüüa.

06.30 kui päike vaikselt tõusma hakkas, leppisid papid alles kokku, mis palveid täpselt lugeda, sest ühel oli raamat ja teisel oli net. Mingi hetk küsis isa Aleksander minult ka palverändurite nimekirja, et ka kõigile palveränduritele paluda õnnistust. Kui kõik see tehtud sai, oligi kord avasõnadel ja rännaku alguspalvusel ning aeg oli teele asuda Veera ja Annely juhtimisel.

Kuna risti hoidis Urmas, oli mul kohe hea kaubelda, et hakkame laulma. Me pole ühelgi palverännakul nii palju laulnud kui seekord ning arvesse läksid peaaegu igaühe soovilood.

Varsti me keerasimegi metsa vahele ning olime mere ääres vanal kirikuplatsil. Ausalt öeldes ise ei oleks osanud aimatagi, et selline püha koht just siin asub. Legendi järgi peale Põhjasõda, kui katk möllas mööda Eestimaad ja ka saarele jõudis, siis sellesse puukirikusse koguti kokku kõik laibad ja pandi tuli otsa ehk niimoodi puhastati saar katkust. Teine variant oli, et mereröövlid saabusid ja kogusid küla elanikud kokku siia kirikusse, millele tuli otsa pandi. Mulle isiklikult sümpatiseerib legend nr 1. See oli ka paik, kus Kristel luges katoliku traditsiooni järgi palve, laulis Neitsi Maarjale ja me kõik koos lugesime Meie Isa palve. Igas peatuses peale valitud inimese palvet, lugesime koos Meie Isa palve.

Järgmine peatus oli Nordi kivid, kus asus vanasti Soeru sadam. Need kivid pidis laotud olema tähtkujuks, mis on meremeeste austuseks ja mälestuseks rajatud. Seal oli Rando kord lugeda 3D kogudusele omase palve.

Õnneks vahepeal olid need sääsed kadunud ja sai uuesti hingata. Kui aus olla, siis nende ligiolu ei olnud midagi meeldivad. Teel olles ühines meiega Ella tütar Anneli ja nii me Kihnu kiriku raudvara Ella juurde jõudsimegi, kes juhendab liturgiate ajal koorilaulu kirikus. Kui veel ära mainiti, et enne igat liturgiat kirjutab ta ka sõnad kõigile lauljatele käsitsi paberile valmis, jäi mul imestusest suu lahti.

Ella hoovis laulis Rakvere koor ja luges oma koori palve.

Vahepeal laulsime ka Kihnu hümni. Ilma neti abita oleks vist suutnud teistele järgi laulda, sest oli see ju ikkagi VLÜ repertuaar, mis aja jooksul on ju pähe kulunud. Edasi liikusime juba Kihnu Jõnni sünnikohta, kus kuulsime metskaptenist nii mõndagi – oli ta oma nelja klassi haridusega sõitnud laevadega sama hästi kui diplomeeritud kaptenid ning tal olla olnud paber, mil kirjas, et võib igat laeva kõikidel meredel juhtida või oli seal hoopis kirjas, aidake seda vana meest siin sadamas. Kes seda täpselt enam mäletab, mis seal tegelikult kirjas oli. Aga inimeste mällu on ta ka ilma selle paberita süübinud.

See oli paik, kus Tarmo luges metodistide traditsioonikohase palve.

Lõpuks ometi oli hommikusöögi aeg kätte jõudnud.  Samal ajal jõudis kohale ka hommikuse praamiga tulnud Vändra koor ning Tiiu oma perega. Ma peaaegu oli viimasena end saba lõppu seadnud, kui tuli  kõne Annikalt, kes küsis, kus me oleme, mille peale ma uurisin, aga kus sina siis oled? Tuli välja, et tema on kiriku juures. Me teistepalveränduritega kohe kindlasti ei olnud kiriku juures. Aga igaühel on omad teed. Andsin ruttu telefoni kihnu naise kätte, et ta juhataks Annika meieni ning ennem söömise lõppu oligi kadunud hing meite juures.

Foto Pille Roosileht

Vahepeal oli isa Heikki mulle meelde tuletanud, et tema tahab ikka igaühega tuttavaks saada, teada nime, kogudust ning sel juhul soovisin mina teada, miks nad siia tulid. Aega läks aga saime oma kaasteelistega tuttavaks.

Foto Pille Roosileht

Mul oli algul ikka plaan, et me võiksime kõik koos jalutada, aga tundus, et see jäigi plaaniks. Kui ma esimestel palusin aeglasemalt jalutada, et tagumised järgi jõuaksid, siis pigem reageerisid sellele tagumised, kes veelgi aeglasemalt jalutama hakkasid. Selleks hetkeks oli mulle kohale jõudnud, et tegelikult me palverändurid jagunevad kolmeks – kõige ees on need, kes laulavad, siis tuleb hulk mõtisklejaid ja saba lõpus need, kes tahavad üksteisega juttu ajada. Kõik see töötas, igaüks leidis midagi enda jaoks.

Majaka juures saime teada, et selle imeilusa katte all olev majakas on koopia Vormsi omale, ainult natukene lühem. Mul ei jäänud muud üle, kui lihtalt uskuda, sest midagi selle halli katte alt näha ei olnud.

Huvitav oli teada saada, et esimene tellimus uppus teel Kihnu ära, nii et siin on silmailuks majakas nr 2. Kätlin luges Harri Haameri ühte palvet tema palveraamatust “Seitse palvet elatunud teekäijale” ning kirjakoha Vennastekoguduste loosungiteraamatust.

Järgmine punkt oli Metsamaa pärimustalu, kus meid vastu tuli võtma perenaine Mare Mätas, kes tutvustas meile talu.

Kaks populaarset asja oli, et sai ometi istuda

ja keegi avastas poest Elly isetehtud jäätised. Mul ei olnud algul plaaniski jäätis osta, sest raha ju enda teada kaasas ei olnud, aga kätt taskusse pannes, jäi näppu viie eurone ja kadaka jäätist  oligi minu nagu naksti. Väga hea oli.

Kuna jäätised vajasid sulamist, siis isa Aleksander luges Vana Testamendi psalme vaheldumisi Jeesus palvega. Juba ennem oli isa Heikki minu juurde tulnud ettepanekuga, et me võiks lugeda Meie Isa palvet nii mitmes keeles, kui me kõik kokku oskame. Kui aus olla, neid keeli ei olnud mitte vähe.

Mulle endale meeldis pärimustalu maalilaagri näitus, mille üks nurk oli pühendatud Kihnu Virvele.

Vahepeal vaatasin kella ja arutasime Annelyga, kas ma ei peaks helistama ja ütlema, et ka parema tahtmise juures me ei jõua kiriku juurde kolmeks. Jäigi kokkulepe, kui me surnuaial jõuame, helistan toitlustajale.

Ja vaikselt hakkasimegi lähenema Kihnu Virve kodu poole. Kokkulepe oli, et viimase sirge peal ootame ka kõige viimasemad järgi ning alustame kõik koos minekut Virve juurde Kihnu hümniga. Kohale jõudes läks Annely Virvet tuppa otsima.

Vändra koor laulis seal, lugesime koos palve ning siis juba oli aeg kas peast, paberilt või telefonilt Mere pidu kaasa laulda. Vastutasuks meie mitmekümne häälesele laulule soovis  Virve meile midagi vastu laula.

Edasi läksime läbi metsa vana rahvamaja poole, millest küll ainult plats ja mälestusmärk alles jäänud on, aga see on oluline koht kohalikele, sest just siin peetakse aasta suurimat pidu ehk jaanipäeva.

Palve luges baptistide traditsioonide kohaselt Ruudi.

See oli ka koht, kus oli võimalik neil, kes enam eriti ei jõua, kiriku juurde teisi ootama minna. Ainult 400 meetrit lõpuni, kuid mõni vaatas seda uudist kuuldes mind väga suurte silmadega ja teatas, et tema ei jõua nelja meetritki edasi, aga hiljem oli ikkagi rõõm neid kirikuplatsi pealt leida.

Nüüd haaras enda kätte risti isa Aleksander ja kõige otsemas mõttes pistis punuma. Algas tõeline kiirrännak, osad püsisid kannul, kuid osad andsid alla. Ma küll ei tea, mis või kes teda hammustas, aga tuline kiire tal igatahes oli.

Võib öelda, et need mõisa pärnad saabusid ootamatult äkki. Seal luges Urmas vanast luterlikust  raamatust veel vanema palve.

Millegipräast jäi see rist isa Aleksandri kätte, õnneks suur kiire sai läbi ja lõpuspurt oli juba palju arvestavamas taktis kui algus. Jõudsime surnuaeda, kus ootas meid isa Justinus, luges hingepalve luteri koori palvel Ilmarile ning oligi veel vaja ainult kirikuni jõuda.

Kuna me olime ajast igatpidi üle läinud, siis jooksvalt tuli otsus, et sööme kõigepealt ja siis lähme kirikusse lõpupalvust koos kontserdiga kuulama. Peale kontsertpalvust oli minul võimalus tänada neid kihnlasi, kes aitasid kaasa palverännaku õnnestumisele – Veerat, Annelyt, samuti isa Heikkit ja isa Justinust. Kuna Vallo ei olnud nõus tulema kirikusse, siis teda ma tänasin õues ning Maiet järgmine päev muuseumit. Vallavanemat mul ei õnnestunudki kätte saada, siis temale mõeldud tänukiri läks Annely kätte. Ma soovisin ka anda tänukingi Ellale, kes inspireeris olema igavesti noor. Ja siis tuli see osa, mida keegi ei oodanud. Ma olin üritanud terve päev teha nägu, et reaalselt ma ei tea, et Triinul on juubel. Nüüd oli mul võimalus teda kirikus õnnitleda, tema nägu vaadates, tundus, et see üllatus läks igati korda. Ma olin spetsiaalselt talle tellinud Kihnu Puukoist laheda puidust märkmiku.

Siis oli veel isa Heikki 33 aastat preestriks olemist. Talle ma leidsin kingituse muuseumist, sellise mõnusa Kihnu järi, sest ega mu lubatud 15 km pole siiani ju täppi läinud, ikka rohkem tuleb lõppkokkuvõttes. Lubas selle järgmine aasta Muhusse kaasa võtta, et vahepeal jalga puhata, kui vaja.

Rännaku ajal oli mulle teatatud, et luterlaste kooris saab Merike 65. pühapäeval. Temale oli see tõsine üllatus ning sama ka Costinile ja Hildale, keda ma õnnitlesin nende ühise elu alguse puhul, olid nad ju palverännakule mesinädalaid pidama tulnud. Otseloomulikult, mis pidu see on, kui torti ei saa, seega kõiki ootas õues ka tort.

Õhtuks olid Kihnu muusikakool mängima tellitud, nii et me saime nii mõnegi uue tantsu võrra rikkamaks ning kolme paari tantsiv „preester“ ehk diakon Ignatius, jättis nii mõnelegi kustumatu mulje, aga piiskop Aleksander ütles, mine, mine ja kas tal oli võimalus, öelda mulle, et ta ei tule. Suht nulliring.

Hommikul ootas meid piiskoplik liturgia, kus oli kohal nii metropoliit kui piiskop Aleksander. Sellega saigi palverännak selleks korraks läbi.

Kui statistikast rääkida, siis kohal oli 78 palverändurit. Esindatud oli nii Eesti kui ka Soome õigeusklikud,  vanausulised, katoliikalsed, luterlased, baptistid, metodistid, kui ka oli neid, kes lihtsalt on teel.

Aga palverännaku ajal kirjutati mulle Muhust ja tehti uuel ringil ettepanek. Mina vaatasin kalendrit, tegin kuupäevalise pakkumise, nii et nüüd on aeg avada kalender ja teha punaseks 6.-8. september 2019, sest just siis toimub järgmine aasta palverännak Muhus, kuhu sa oled väga oodatud.

 

Veel on aega Kihnu palverännaku alguseni

Mida lähemale Kihnu jõudis, seda suuremad vangerdused pihta hakkasid. Meenutas kaudselt  Bingo mängu see ööbimiste paika panemine. Otseloomulikult ei olnud toad kahesed ehk mul oli kõike – kolmeseid, neljaseid, seitsmeseid ja kaheksasi. Tuli välja mõelda mingi loogika, mille alusel jagada tube. Üle poole palveränduritest ma ikkagi tundsin isiklikult, see otseloomulikult kergendas  jaotust. Mida ma arvestasin inimesi tubadesse jagades – otseloomulikult, kes on abielus, kes mitte (eelistus kahest tuba saada oli vanematel abielupaaridel), kui vana palverändur on, mis soost ta on. Kooridega oli lihtne, need ma lihtsalt paigutasin rahvamajja. Kuna algul Tiiu ütles, et ta tuleb üheks ööks koos tütrega, siis oli ka nemad rahvamajas. Soomlastega oli ka lihtne, isa Heikki ütles, et kõik noored võivad ühes toas ööbida. Mul läks umbes kaks tundi Exceli tabelis nimedega mängimise peale ning ööbimine oligi paigas. Vähemalt selleks korraks. Mida lähemale Kihnu jõudis, seda rohkem tuli kõnesid või meile, et kas mõni laastav tõbi tabas kedagi või mõnel muul põhjusel, a’la vaja matustele minna või lapsehoidjat ei leitud, seeõttu tuli  ööbimise paigutus kogu aeg ümber mängida. Viimase selle sisulise meili sain ma neljapäeva öösel, nii et ei tasunudki seda ööbimistabelit endale printida, sest ma olin aru saanud, et laastavate tõbede vastu võitlemine on võimatu missioon. Muidugi ega sellega muudatused majutuses veel ammendatud ennast ei olnud.

Teel Kihnu tuli kõne Rakverest, et neil ei saa üks tulla. Teisel suri lähedane inimene ära.  Kuidas sellise juhtumi korral on mul ette nähtud toimida? Kohe mõtlen välja strateegia, sest midagi sellist ei ole mul ennem juhtunud. Õnneks Kihnus on õigeusu kirik ja meil on olemas spetsiaalne surnute nurk, kus loetakse hingepalvet. Ainult ma ei osanud öelda, kuidas toimub see palve lugemine kui kadunuke ei ole õigeusklik ja millal me täpselt seda teeme, aga ma lubasin Kihnu jõudes sel teemal preestriga rääkida.

Kuidagi traditsiooniks on muutunud, et mingil x põhjusel jääb keegi praamist maha. Nii juhtus eelmine aasta ja ega seegi aasta teistmoodi olla ei saanud. Tuli Tiiu kõne, et nemad jäid maha ja ööbivad Munalaiul ja tulevad hommikusega.

Kui peaaegu oli majutus paigas, siis teine suur küsimus, millega tuli tegeleda,  oli  transport Munalaiule.  Tuli välja, et millegipärast ei olegi võimalik tpiletist osta piletit Pärnust- Munalaiule, aga kui Pärnu bussijaamas kassasse minna, siis pidi targaks saama ehk siis antakse teada, millal see nähtamatu buss sadama ja suvepealinna vahel vurab. Ei tundunud just parim võimalus, mida promoda. Seega tuli järgida eelmise aasta varianti, et küsida kõigilt, kes on autoga minemas, kas neil on vabu kohti  ja sokutada siis neile need, kes ise transporti ei leidnud Munalaiule. Samuti tuli pabereid vaadata ja mõelda, kui palju mul kastiautot läheb saarel vaja.

Foto Haldi Leinus

Ja oligi kätte jõudnud aeg, sõita Kihnu. Mul on alati rõõm, kui Triin on nõus tulema, siis tähendab see ka seda, et EELK LNÜ punane buss stardib palverännakule ja mul on võimalus osad transpordita palverändurid ka sinna bussi paigutada. Kuna ma kõiki bussi peale minejaid teadsin, siis ma ütlesin, et start on 11.00, aga peab varem kohale tulema konsistooriumi juures. Kui ma ise jalutasin 20 minti varem kohale, siis juba luuras ümber maja Pille, nii et reaalselt olime me kõik juba 11.00 Triinu suureks üllatuseks bussis ja valmis palverännakule minema.

Vahepeal oli oluliselt vähenenud nende arv, kes lõunase laevaga tulid ning selle võrra suurenenud õhtuse laevaga tulijate arv. See tähendas seda, et vajadus tellida kastiautot jäi ära.  Kui magamiskohad kätte olid jaotatud,  oligi aeg minna muuseumi, kuhu ma olin tellinud meile giidi. Ma ei ole ise ammu kellegi teise ekskursioonil käinud, aga ikka vahe on suur, kas ma jalutan muuseumis niisama ringi või keegi räägib, mis saarel tegelikult toimus ja siiamaani toimub.

Kuna ilm oli ilus, aegatiba õhtusöögini oli, siis tekkis mõte, et lähme ikkagi ujuma ning kõik, kes me teele ette jäid, võtsime endaga kaasa. Tõeline kiirreageerija oli Hele, kellele me hõiskasime auto aknast, kas sa ujuma tahad tulla ja juba ta jooksiski autosse. Kuna ma olin eelmine Kihnu reis ujumas käinud, siis umbes ma mäletasin, kuidas läbi metsa randa saada ja voila jõudsimegi kohale. Vesi oli imeliselt soe ja ma ei saanud vastu panna kiusatusele, et läheks ka ujuma. Mõte ja teostus oli hea, aga ega ma selle peale ju ei mõelnud, et öö tuleb veelgi ilusam. Siis kui päälinnas oli 30 kraadi, suutsin ma rannas endale köha saada. Ära küsi, kuidas, aga ma sain. Ükskõik, mida ma ei ole proovinud, jätkuvalt on mul köha. Kindlasti ei aita giidiks olemine kaasa, sest ilma ei saa ekskursiooni läbi viimiseks valida ja häält peab ikkagi tegema nii tuulte tallermaal kui vihmasajus. Tagasiteel õnnestus meil mingi plastmass osa autopõhja all ära sõita. Hele läks välja ja korjas selle üles, väites, et seda tükki vaadates, on näha, et see juba ammu oli murdunud ja ainult väikse osaga oli veel auto põhja küljes kinni. Pealegi see plastmassist ehk nagu ma aru sain, pointless osa niikuinii. Võrreldes Hiiumaal juhtunuga, oli see suht väike kadu.

Jõudiski kätte aeg minna õhtusele laevale vastu ja kuidagi õnnestus nii, et meie auto jäi esiautoks ning otseloomulikult sõitsime me õigest tee otsast mööda ja avastasime end  saare keskelt poe juurest. Lohuseks oli pime ja mis saab järgi sõitvatel autodel ikka selle vastu olla, kui avastada ööpimeduses Kihnut. Mingi hetk sain ma kõne, et keegi oli ka jõudnud poeni ja enam ei tea, kuhu tulla. Õnneks see tee Tollini oli  mul juba täitsa selgeks saanud.

Omamoodi challenge oli keset ööpimedust ööbimiskohti välja jagada. Me olime paigutatud nelja majja ja see öö oli ikka kottpime. Puhkemaja oli kollane, reaalselt, kui keegi just tuld põlema toas ei pannud, polnud seda maja nähagi. Kirjeldasingi, et kuskil seal on maja, mida sa praegu ei näe ja seal on sinu tuba.

Oligi kell peagu 22.00 saamas ja aeg minna kirikusse, alguspalvusele. Autode juures tuli välja, et ühe auto kaasreisija on kadunud. Ehk saatsin teised ära ja läksin sinna imeilusasse kollasesse majja teda otsima. Alustasin taktikaliselt kõige kergema variandiga, hüüdsin ta nime. Nulliring. Siis hakkasin toast tuppa käima, see taktika tõi mingi hetk edu. Leidsin ta magamast. Algul ta ütles, et ta ei tule, aga see ei olnud valikutes seekord. Peale palvust, oli mul võimalus kõiki tervitada neljanda oikumeenilise palverännaku avapalvusel.

Tagasi jõudes turismitallu, jäi  taluõu suht kiirelt tühjaks, sest tuli ju hommikul kell 06.30 valmis olla rännakuks ning need, kes kohvi soovisid, siis nemad pidi veelgi varem üles tõusma.

keset seda pimedust, oli selline päkapikk otsib onni tunne, sest need, kes varem jõudsid, valisid endale toad ja võimalus oli, et oldi kolmeses toas ning üks toanaabritest saabus hilisema laevaga. Kuna ma ei küsinud, kuhu nad oma toa valisid, siis kui nr 3 saabus, läksin majja ja mis mul muud üle jäi, kui toanaabrite nimesid hüüda, vaikus. Jäi kokkulepe, et siis kui avapalvus on läbi, ma otsin toanaabrid üles. Tuleme palvuselt, seisan toanaabriga maja ees, keda ei ole, on toanaaber nr 3. Palun talle helistada, telefonile ei vasta. Hakkab juba naljakaks, et nüüd kui tuba leitud, ei ole palverändurit, keda sinna panna. Kui ma juba mõtlesin, et ma annan alla, jalutas ta mulle pimedas vastu ja teatas, et ta oli otsustanud dušši alla minna. Saab ka nii, igatahes oli tal nüüd ööbimiskoht olemas.

Muidugi ei tähendanud, et kõik magama läksid, igatahes oli neid, kes tee rituaalist tulid osa saama. Selleks oli Annika isegi kaalu Hiiumaalt kaasa võtnud, et õige hulk ingverit ikka tee sisse riivitud saaks. Tee nr 1, oli tõsine tuld sülgama panev tee, ega Hannesse tee nr 2 eriti parem ei olnud, sest sinna oli lisatud mitme eest rohelist teed. Kuidagi me need ära jõime keset sääskede rünnakut. Ma mõtlesin, et see rünnak on ajutine anomaalia, siis hommikul sain ma aru, et see oli köömes sellega võrreldes, mis siis pihta hakkas.

Ühe paiku tasus mõtlema hakata, et võib-olla on aeg magama minna, aga see oli geniaalne plaan, mille teostus väga nadiks jäi. Kindlasti mängisid ka need imeteed oma osa, aga enamjaolt päevase ujumise tagajärjed tuletasid end terve öö meelde.

Kihnu ei ole enam kaugel ehk kuidas ette valmistada palverännakut

Kihnu palverännaku idee sai kindlasti alguse Ruhnust. Vähemalt Ruhnu palverännaku lõpus ma pakkusin, et järgmine aasta kohtume arvatavasti Kihnus. Ennem kui ma ise mandrile tagasi jõudsin, oli isa Heikki juba agaralt lobitööd teinud, sest tema oli tagasi saabunud laupäeva õhtul ning oli isa Justinust näinud, kellele ta oli teatanud, et järgmine kord tuleme Kihnu. Kui ma nii kaugele jõudsin, et Justinusele helistada, ei jõudnud ma teisest lausest kaugemale, kui ta juba ütles, et ma tean, miks sa mulle helistad. Igatahes, väga hea lobitöö, isa Heikki.

Tavaliselt algab palverännaku ettevalmistus vaimulikuga suhtlemisest, kui talle idee ei meeldi, ei olegi rohkem midagi teha, tuleb uus sihtkoht leida. Siiamaani on kõik ideega nõusse jäänud. Mina teadsin, et Justinus on Vändra ja Kihnu preester, aga ma ei tulnud selle pealegi, et sel väiksel saarel on kaks preestrit ja nr 1 on hoopis isa Viktor Setomaalt. Mis siis ikka, järgmine kõne sinna. Vaatamata kahe preestri olemasolule, ei ela neist kumbki saarel ning seetõttu tuli leida aeg, millal kindlasti üks neist on saarel. Õnneks pühasid on õigeusu kalendris kohe mitme eest ning isa Justinus pakkus välja 6.-8. september, sest just siis on Jumalaema sündimise püha.

Kaks eelmist aastat olen ma tikutulega me preestreid otsinud, kes võiks tulla meie enda kirikut esindama palverännakule. Muidugi alati aitab mind hädast välja isa Heikki, sest tema on palverännaku raudvara, igakord kohal koos paari auto täie soome noortega. Seekord jäi see otsimisrõõm ära, sest Kihnu on õigeusu saar ja vähemalt liturgia jaoks olid mul vaimulikud olemas. Muidugi rõõm oli, kui isa Aleksander teatas, et tema tuleb ja teeb kogu palverännaku kaasa. Pühapäevasele liturgiale saabusid nii metropoliit kui ka piiskop Aleksander, seega võib öelda, et kõik olid kohal.

Kui vaimulik on nõus, siis järgmiselt läheb kõne vallavanemale, kelle abi on kindlasti vaja sellise ürituse organiseerimisel, sest üks asi on vaimulik nõusse saada, kuid samuti on mul vaja toitlustust, majutust, transporti. Minu rõõmuks vallavanem saatis meili laiali ja Tolli turismitalu võttis pakkumise vastu. Üldplaanis oli kõik olemas, detaile leppisin jooksvalt kokku, aeg oli paluda Lisettel palverännaku poster ära teha ja seda levitama hakata, sest teada ju on, eestlane plaanib oma puhkust pikalt ette.

Ühel ilusal kevadisel päeval tuli peale liturgiat mu juurde Annely ja ütles, et kui mul midagi vaja on seoses Kihnuga, on tema alati nõus mind aitama. Kui tagantjärgi vaadata, oli mul seda abi ikka mitme eest vaja. Ilma tema abita oleks seda palverännakut tiba raske olnud organiseerida.

Justinuse soovitusel hakkasin ma juulis kihnlastega aega klapitama, et minna saarele rada paika panema ja detaile arutama ehk nemad arutasid, mina kribasin kõik üles, sest polnud ma ju ennem Kihnus käinud. Ma võin ju Google map vaadata ja arvata, et tee läheb siit või sealt, aga see ei ole ikka see, kohalik ikka teab, kus õige rada läheb. Pealegi suudaks ma mõne saarele olulise punkti lihtsalt kahe silma vahele jätta, mitte tahtlikult, aga kui seda  Google mapis ei ole ära märgitud, siis pole minul aimugi selle olemasolust.

Kohtumine sai kokku lepitud hommikul kell 10.00 Kihnu muuseumis, mis tähendas, et laev läheb Munalaiult 8.30. Ükskõik, kui hästi ma tpilet.ee ei põrnitsenud, põhimõtteliselt jõudis Pärnust sinna buss täpselt siis, kui laev Kihnu poole juba teel oli ja kui ma hilisema praamiga Munalaidu tagasi jõuaksin, siis polnud üldse bussi lootust. Tundus, kui ma kedagi endale autojuhiks ära ei räägi, siis mina sinna koosolekule lihtsalt ei jõua. Kuna see Tallinnast startimine tundus eriti varajane, siis geniaalsem plaan oli sõita õhtul sadama lähedale, telkida ja minna õigeks ajaks praamile.

Kui päev ennem Kihnu minekut oli imeilus, siis Kihnu mineku hommikul sadas vihma. Kihnu palverännaku plaan sai kolme tunniga valmis tänu Annelyle, Veerale ja Maiele, taustal täiendamas neid ka Vallo, kes kõik arutasid, kuidas mu etteantud 15 km ja 10 peatust teoks teha. Minu ainus ülesanne oli kaasa noogutada ja kõik kiiruga paberile kribada, mida otsustati. Kui plaan oli paigas, tuli mõelda, millal ja kus on hommikusöök. Kui minult küsida, kui kiirelt palverändurid liiguvad või kui kaua igas punktis aega läheb, on see selline raketiteaduse valdkonda pürgiv küsimus. Ma võin ju eelmiste palverännakute põhjal mingeid aegu oletada, aga kas me neid ka seekord järgime, pole õrna aimugi.

Kuna oli tulemas kaks laulukoori – EELK Rakvere Kolmainu koguduse ja EAÕK Vändra Apostlite Peetruse-Pauluse koguduse, siis oli plaan, et nemad võiksid laulda peatuspaikades. Koore oli kaks ja valikuid oli kaks –  Kihnu kiriku laulukoori eestvedaja Lohu Ella ja Kihnu Virve juures. Kui juba Kihnu Virve juurde minna, siis võiks talle ka tema enda laulu laulda. Ma ei jõudnud isegi küsimust esitada, mis see laul küll olla võiks, kui juba ma kuulsin vastust – Mere pidu.  Kui Mere pidu, siis Mere pidu. Ma lihtsalt saadan kõigile palveränduritele laulusõnad laiali ja palun ära õppida.

Vändra koor oli avaldanud soovi laulda Neitsi Maarjale kirikus. Nüüd tuli mõelda, kas on võimalik ja kui on võimalik, millal siis. Tundus hea variant laupäeval peale palverännakut ja söömist. Selleks et seda plaani kinitada, läksime Annelyga pärast koosolekut Lohu Ella juurest läbi, et temalt uurida, mida tema, kui kiriku laulukoori eestvedaja, sellest arvab?

Mul oli kaks soovi veel. Kui ma juba Kihnu palverännakut korraldan, võiks ju ka Kihnu pidu olla. Algselt oli mul plaanis Väliharf mängima saada, aga nagu nimme, oli neil USA tuur samal ajal. Laua taga arutades tekkis idee, et miks mitte muusikakooli lapsed?. Tundus, hea plaan olevat.

Ja jäigi ainult mu viimane soov. Olin sügisel olnud EYCE aasta koosolekul Hispaanias ja ajanud seal isa Heikkiga juttu ning jõudes palverännaku kuupäevadeni tuli välja, et tema

toitlustust, majutust, transporti. Minu rõõmuks vallavanem saatis meili laiali ja Tolli turismitalu võttis pakkumise vastu. Üldplaanis oli kõik olemas, detaile lepin jooksvalt kokku, aeg oli paluda Lisettel palverännaku poster ära teha ja seda levitama hakata, sest teada ju on, eestlane plaanib oma puhkust pikalt ette.

Ühel ilusal kevadisel päeval tuli peale liturgiat mu juurde Annely ja ütles, et kui mul midagi vaja on seoses Kihnuga, on tema alati nõus mind aitama. Kui tagantjärgi vaadata, oli mul seda abi ikka mitme eest vaja. Ilma sinu abita oleks seda palverännakut tiba raske olnud organiseerida.

Justinuse soovitusel hakkasin ma juulis kihnlastega aega klapitama, et ma tulen kohale ja paneme raja paika ehk nemad panevad paika, mina kriban kõik üles, sest polnud ma ju ennem Kihnus käinud. Ma võin ju Google map vaadata ja arvata, et tee läheb siit või sealt, aga see ei ole ikka see, kui saare elanik ise raja paika paneb. Pealegi suudaks ma mõne saarele olulise punkti lihtsalt kahe silma vahele jätta, mitte tahtlikult, aga kui seda  Google mapis ei ole ära märgitud, siis pole minul aimugi selle olemasolust. Kuna kohtumine sai kokku lepitud hommikul kell 10.00 Kihnu muuseumis, mis tähendas, et laev läheb Munalaiult 8.30. Ükskõik, kui hästi ma tpilet.ee ei põrnitsenud, põhimõtteliselt jõudis Pärnust sinna buss täpselt siis, kui laev Kihnu poole juba teel oli ja kui ma hilisema laevaga Munalaidu tagasi jõuaksin, siis polnud üldse bussi lootust. Tundus, kui ma kedagi endale autojuhiks ära ei räägi, siis mina sinna koosolekule lihtsalt ei jõua. Kuna see Tallinnast startimine tundus eriti varajane, siis geniaalsem plaan oli sõita õhtul sadama lähedale, telkida ja minna õigeks ajaks praamile.

Kui päev ennem Kihnu minekut oli imeilus, siis Kihnu mineku hommikul sadas vihma. Kihnu palverännaku plaan sai kolme tunniga valmis tänu Annelyle, Veerale ja Maiele, taustal istumas ka Vallo, kes käik arutasid, kuidas mu etteantud 15 km ja 10 peatust teoks teha. Minu ainus ülesanne oli kaasa noogutada ja kõik kiiruga paberile kribada, mida otsustati ning Kihnu kaardile teekonna peatuspaikade riste tegid ju nemad ise. Kui plaan oli paigas, tuli mõelda, millal ja kus on hommikusöök. Kui minult küsida, kui kiirelt palverännak liigub või kui kaua igas punktis aega läheb, on see selline raketiteaduse valdkonda pürgiv küsimus. Ma võin ju eelmiste palverännakute põhjal mingid ajad öelda, aga kas me neid ka seekord järgime, pole õrna aimugi.

 

Kuna oli tulemas kaks laulukoori – EELK Rakvere Kolmainu koguduse ja EAÕK Vändra Apostlite Peetruse-Pauluse koguduse, siis nemad võiksid laulda kuskil punktis. Selleks oli olemas kaks kohta – Kihnu kiriku laulukoori eestvedaja Lohu Ella ja Kihnu Virve juures. Kui juba Kihnu Virve juurde minna, siis võiks talle ka tema enda laulu laulda. Mere pidu oli kohene vastus minu küsimusele. Seega Mere pidu, siis Mere pidu. Ma lihtsalt saadan kõigile laulusõnad laiali ja palun ära õppida.

Vändra koor oli avaldanud soovi laulda Neitsi Maarjale kirikus. Nüüd tuli mõelda, kas on võimalik ja kui on võimalik, millal siis. Tundus hea variant laupäeval peale palverännakut ja söömist. Selleks me Annelyga pärast koosolekut läksime Lohu Ella juurest läbi, et korraks arutada, mida tema, kui kiriku laulukoori eestvedaja, sellest arvab?

Mul oli kaks soovi veel. Kui ma juba Kihnu palverännakut korraldan, võiks ju ka Kihnu pidu olla. Algselt oli mul plaanis Väliharf mängima saada, aga nagu nimme, oli neil USA tuur samal ajal. Laua taga arutades tekkis idee, et ma võiksin saada muusikakooli lapsed mängima. Tundus, hea plaan olevat.

Ja jäigi ainult mu viimane soov. Olin sügisel olnud EYCE aasta koosolekul Hispaanias ja ajanud seal isa Heikkiga juttu ning jõudes palverännaku kuupäevadeni tuli välja, et temal on samal ajal ehk 8ndal septembril 33 aastat preestri pühitsusest. 8ndal oli ka Triinu 30 juubel. Seega mul on vaja torti. Tuli välja, et Vallo vend on kondiiter ja ma saan oma tordi. Nüüd olin ma kõigile oma soovidele ammendavad vastused saanud.

Veel tuli Tollisse turismitallu sõita ja kaardistada, kuhu mul õnnestub palverändurid ööbima panna. Kui kõik see tehtud sai, hakkas ka päike paistma ning oli aeg randa minna, sest laevani oli tiba veel aega.

Ja jäigi ainult mu viimane soov. Olin sügisel olnud EYCE aasta koosolekul Hispaanias ja ajanud seal isa Heikkiga juttu ning jõudes palverännaku kuupäevadeni tuli välja, et temal on samal ajal ehk 8ndal septembril 33 aastat preestri pühitsusest. 8ndal oli ka Triinu 30 juubel. Seega mul on vaja torti. Tuli välja, et Vallo vend on kondiiter ja ma saan oma tordi. Nüüd olin ma kõigile oma soovidele ammendavad vastused saanud.

Veel tuli Tollisse turismitallu sõita ja kaardistada, kuhu mul õnnestub palverändurid ööbima panna. Kui kõik see tehtud sai, hakkas ka päike paistma ning oli aeg randa minna, sest laevani oli tiba veel aega.

Oikumeeniline palverännak Kihnus, 7.-9. september

EKN3 ehk Eesti Kirikute Nõukogu Noortetöö Nõukogu kutsub sind neljandale oikumeenilisele rahvusvahelisele palverännakule, mis seekord toimub Kihnus, 07.-09. september 2018.

Mandrilt saab Kihnu sõita Munalaiu kaudu. Reedel on võimalik valida kas tulla kella 16.15 või 19.15 praamiga. Tagasisõit toimub pühapäeval kella 16.15. praamiga. Soovi korral saab tagasi tulla ka laupäeval 16.15 praamiga. Praamisõit kestab 65 minutit.
Pilet edasi-tagasi maksab täiskasvanule 8 eurot, päevases õppes (sealhulgas ameti- ja kutsekoolis õppijale) 4 eurot. Pensionärileja üliõpilasele soodustust ei ole. Pileteid on võimalik osta 90 päeva enne sõidu algust ehk siis 9. ja 11. juulil. Pilet tuleb igal palverändruil endale ise osta. Praamile on kohti 200, millest. 50 piletit müüakse sadamast. On võimalik tulla ka sõiduautoga Kihnu, hindasid ja piletite broneerimist ning netist ostmist vaata siit –
http://www.veeteed.com/index.php?moodul=100&idc=1011002100010001000&l=2&al=2
Kui tuleb graafikusse kevadel muutus, annan teada, aga pidi jääma samad ajad, mis olid sel aastal.

Palverännakule saab ennast registreerida siin.
http://ekn3.ee/palverannak/

Palverännumaksumus on 55 eurot, mis sisaldab kahte ööd ja 6 söögikorda. Raha palverännakuks osavõtmiseks, palun kanna Eesti Kirikute Nõukogu kontole SEB EE431010052039486002, märksõnaga Kihnu palverännak.

Kaasa tuleb võtta enda magamiskott või linad ja padjapüür.

Vastavalt ilmale tuleb riietuda ning jalanõud peavad olema mugavad.

Traditsionaaliselt algab palverännak laupäeval päiksetõusuga, pikkus on umbkaudu 15 km ja palvepeatusi 10, kus erinevate kirikute ja konfessioonide esindajad loevad oma emakeeles ning nende traditisoonile omase palve. Lõpetame palverännaku kirikus palveteenistusega.

Pühapäevane jumalateenistus algab kell 10.00..

Viimane regamise ja maksmise kuupäev on 04.06.2018.

Et tekiks aim, mis ikkagi tulemas on, siis eelmise aasta palverännu blogi on siin – https://ageagapi.wordpress.com/category/oikumeeniline-palverannak-ruhnus-11-13-august-2017/